neljapäev, 6. juuli 2017

Ettevõtjaid poputavad poliitikud toetavad maksuraha vähenemist.


Loodan väga, et omale (maa)kodu loov inimene maksab ehitajatele töö eest just nii palju, kui on selle töö tegelik hind. Aga küllap nii väikeste asjade juurde suured sullerid ei jõuagi....

Tänases Postimehes lõpuks üks veidikenegi pigem jutt ehitusfirmade pettusemaailmast. Ega see pole küll suurem asi artikkel, aga midagi siiski. Valdkonnast, kus pettus on määratu suur. Nii suur, et me ei saa seda teadagi, me ei suuda seda tegelikult ettegi kujutada ja nii suur, et niipea siin midagi paremaks ei muutugi. Sest puudub tegelik tahtmine midagi kardinaalset ette võtta!

Ehitusvaldkond on selline, kus peab kehtima mitu raudreeglit. Esimene oleks, et peatöövõtja peaks tegema valdava osa oma tööst OMA töötajatega. Mitte tütarfirmade omadega ega ammugi mitte ka välismaise tööjõuga! Siinkohal on aga lugu lugedes lausa pööraselt uskumatu, et

«Meil ei ole ühtegi ehitustöölist, ma ei ole mitte kordagi sellega kokku puutunud. Ma tean nii palju, kui ajalehtedes kirjutatakse, et võõrtööjõud tuleb registreerida. Aga kuidas see protsess käib – ei tea, pole kokku puutunud,» nentis Kristjan Mitt, kel polnud arvamust ka selle kohta, kas peatöövõtja peaks veenduma, et tema objekti ehitavad välismaalased tohivad üleüldse Eestis töötada.
 «Tööle peab registreerima see, kelle juures nad töötavad, kes palka maksab,» osutas Mitt ja lisas, et nende alltöövõtulepingud on sõlmitud teiste Eesti ettevõtetega. «Meie vastutame kõikide inimeste eest, kes on meie palgal, aga meil pole ühtegi ehitustöölist palgal. Nii on täna kõigil Eesti peatöövõtjatel,» ütles ta.

Mis toimub? See ongi siis tänapäeval normaalne, et MITTE ÜKS peatöövõtja ei tee reaalset tööd? Istutakse kontoris, sehkendatakse paberitega ning kasseeritakse piimalt koor? Millised on siis igasuguse ehituse hinnad reaalsuses ja teoreetiliselt, kui peatöövõtja taga on mitukümmend all-, all- all jne töövõtjat? Kõik, kes püüavad koorest oma osa saada? Kui palju on aga reaalsuses ehituse hind? Tellija maksab üle igasuguse mõistuse palju?

(Muide, see kehtib ka riigi kui tellija kohta ning tegelikult sama kehtib ka teedeehituse kohta, kus riik veel suurem tellija. Ja kui võikski eeldada, et eratellija tehku oma rahaga, mida tahab, siis riigi esimene prioriteet peaks olema maksumaksja raha otstarbekas kasutamine. Võib vaid ette kujutada, kui palju maksumaksja raha läheb sellega tuulde! Tegu on tõenäoliselt mingil ajaperioodil sadade miljonitega!).

Peatöövõtja (üks firma) peaka aga tegelikult suutma ära teha 90-99% ehitstööst oma töötajatega. Vaid väga spetsiifiliste asjade puhul oleks loomulik eritööde firmade kaasamine! Selline majandamismudel, mis on röövellik, peaks kaduma ja võimalikult kiiresti. Seda on aga vastupidi soodustanud need poliitikud ja erakonnad, kelle jaoks on eraettevõtja A ja O! Ning töötajad ja maksumaksjad vaid rumal pööbel, kellelt tulebki raha ära võtta, sest lollid ei oska nagunii sellega midagi teha! Mõelda, kui võetaksegi ja siis hakatakse sulle sinu raha eest kallilt ehitatud riigikortereid üürima!?

Muidugi võimaldab selline süsteem meeletut korruptsiooni ja petmist, hindade üleskruvimist ja pankrotistumist. Kõik see, k.a. viimane aga mõjutavad otseselt maksulaekumist.  Seekordki toob Postimees looga välja mõned väikesed võlgnevused riigile, tegijatelt, kes teevadki aina uusi firmasid ja vand juba mõne kuu pärast pankrotti lasevad. See on lihtne ja kaval, sest MTA nagunii ei jõua tegeleda absoluutse enamusega sellistest pettustest ja kõrvalehiilimistest.

Aga mis siin ikka sellest sigadusest pikemalt kirjutada. Enne läheks jumala päike looja! Sest iga mõistusega inimene peaks aru saama, et selline majandamine on absoluutne pettus ja valskus! Nagu on igasugune vahendamine rohkemal või vähemal määral liiakasuvõtmine ja praegu on peatöövõtjatel igas valdkonnas seega võimalus rookida suurem osa koorest!

Küll aga mainiks tähelepanuväärset fakti.Ehitusfirmade Liit ütleb, et tuleks rakendadasolidaarvastutust. Ehk et püüakse näidata ennast muretsejatena, tegelikkuses vaid aetakse puru silma, püüdes vaid näidata ennast hoolivana. Selline demagoogia tuleneb pigem hirmust, et "äkki hakataksegi kõvemini pigistama ja korda looma"! Ja viimati tuleb nii "korruptsiiniprotsenti" tõstma hakata ehk selle jaoks suuremat osa kasumist planeerima....

Küll ikka mõni oskab elada?

teisipäev, 4. juuli 2017

Vastaspool saadab metsa kännu otsa.


Ostsin värske "Eesti Mets" numbri.

Selles on artikkel "Metsamehe tütar, kes küsib põhjendusi". See kõlab natuke nagu "Mees, kes teadis ussisõnu"...
Tegelikult on see väga hea intervjuu ja küllap üpris paljud aimavad, kellega intervjuu. Eestis on kaks tublit naist, kes metsa teemadel sageli sõna võtavad.

Üks neist Leili Mihkelson. Tema blogi saab lugeda Maalehest.


Ajakirjas aga siis intervjueeritavaks Aira Toss. Küsijaks Viio Aitsam, metsandusajakirjanik. Et olen Airaga ka ise FB-s veidikene vaielnud, siis haarasin õhinal sellest loost kinni. Seda enam, et olin kindel, et jutuks tulevad ka need suhtlusmeedia vaidlused. Ja loomulikult ei eksinud! Ei saanudki eksida! Ning juba lugedes otsustasin, et teen sellest intervjuust omapoolse väikese ülevaate. Lisan ka lingile pildid ajakirjast. Häda korral saab neid arvuti ekraanil ka lugeda.








Tegelikult on see lugu oma olemuselt täpselt selline, nagu ühe metsamehe (metsanaise) jutt ongi. Aira Toss on pärit suguvõsastu, kus tegijaid metsainimesi rohkem kui kahe käe sõrmede jagu. Ja see on üks põhjus, miks just selline lugu on parim, iseloomustamaks "ühte poolt" metsasõjas. Sest kindlasti peab lootma, et mõlemal pool kaevikuid on targad, teadjad inimesed. Vähemalt need, kes sõnad võtavad. Kuigi otse loomulikult tuleb igast suunast valangutena ka palju emotsioone ja nii peabki olema, sest tegu on emotsionaalse asjaga. Metsaga ehk osaga loodusest ja see puudutab tegelikult meid kõiki, metsamoorist kuskil laanes äärmuspoliitikuteni mäe otsas. Muide, alles kirjutas metsamoor Mercedes, et parim armujook olla kukeseened vermutiga! Metsa, seltsimehed, igatahes! Metsa raiuma, või kuidas.... nagu küsiti ühes meie kultusfilmis...

Aga jah, mida siis saab sellest loost teada? Ma vist võtan küsimuste-vastuste järjekorras, nii nagu ka lugesin ju. Ja lugu algab sellest, et Aira õue peal seisavad kotid metsataimedega (kuigi ma nimetaks neid siiski istikuteks? Metsataimed ju kuidagi mittsobiv?), mis veel Hiiumaa metsaseltsi liikmetele laiali jagamata (maikuu).

Saamegi teada, et Aira on pärit Eesti ühe tuntuima "metsadünasti" ridadest - Ehrpaisid. Mainitakse kõiki, kes ehk tuntuimad metsatööstusega seotud suguvõsa liikmed. Ei mainita aga ühtegi, kes valinud ameti, seotud looduseuurimise või - kaitsmisega.  Ühesõnaga, tegu ongi metsatööstuse meeste ja naistega!? See muidugi ka selgitab veidi tausta ja intervjuu tonaalsust. Märksõna on tööstus, mitte loodus. 
Seega on Aira Toss selgelt selle poole esindaja, kelle jaoks mets tähendabki sissetulekut eelkõige. Just metsa majandamise, mitte näiteks turismi kaudu. Kindlasti on Airal aga õigus geenide kohta, mida tõepoolest teadlased ehk välja ei ütleks, kuid loomulikult minnakse sageli vanemate jälgedes. Kuid geenid mõjutavad vast rohkemgi? Igatahes näeb ta tüüpilisena kõiki teisi peale metsameeste metsatööstuse vastalistena, pannes sellega kõik teised sisuliselt ühte patta. Aga ei ole ju nii? On demagooge, populiste, targutajaid, igaasjavastusõdijaid. Jah, olen nõus, et teadmisi peab olema ja ehk peabki koolis ka rohkem õpetama just seda, mis on metsatööstus!? Aga kas Aira Toss ise viilis tundidest, kus räägiti looduse mitmekesisusest ning selle tähtsusest? Sest sellest ei ole intervjuus mitte sõnagi juttu! Tüüpiliselt on mureks hoopis see, et hirved kahjustavad noori kuuski ja aeda teha pole mõtet, sest see ei tasu ennast kunagi ära. Rahaliselt. Ja ida siis hirvedele ning teistele metsaelanikele soovitada? Mingu põldudele? Või äkki polegi Eestis vaja hirvi? Mis sest, et ka jahipidamine on majanduse üks osa.  Nagu on ka turism. Kuigi selle koha pealt on Aira kahjuks vägagi tõrjuv ja skeptiline. Ta oleks lausa nagu solvunud, sest loodusturismiga tegelejad ju lasevad teiste tehtu peal liugu!?

"... Ma ei näe, et turistil oleks huvi siia metsa (Aira Tossile kuuluv tükike soovikumetsa, mida ta majandab ja püüab erinevaid liike istutada - minu märkus) tulla. Mida ta siin teeks? Tähtis on ka, kui palju ta mulle selle eest maksaks.Arvan, et meie loodusturismiettevõtjad ise pole neid asju väga hästi läbi mõelnud. Nad on harjunud, et kogu aeg on mets olnud, et nad on saanud seda ressurssi kasutada. Aga nad pole ise selle metsa omanikud ja nad pole selle kasutamise eest sentigi maksnud".

Nonii. Ühes lõigus, kus juttu sõnakusest suhtlusmeedias, mainib ta, et talle ei meeldi kui aetakse valet ja demagoogiat. Aga kas vastuseks ei tule mitte sama? Minu teada kuulub suur osa metsast riigile ehk rahvale ehk meile kõigile? Ning et suur enamus meist on mingit pidi  ikka panustanud? Ka turismiettevõtja, kes maksab riigile makse ning sedapidi jõuab osa rahast ka metsa uuendamisse? Metsateede ehitamisse? Või läheb sinna vaid RMK raha? Aga neilegi tuleb ju raha ikkagi paljudelt meie hulgast? Seega on väide, et turismiga tegelejad ei ole panustanud, pehmelt öeldes kummaline. Ja loomulikult on mets kogu aeg olnud. Elame ju metsavööndis, nagu Aira ise ütleb. Peaksime eeldama, et ühel päeval on selle asemel raiesmikud, võsa ja noorendikud? Kas me (eelkõige metsatöösturid) aga sellega mitte teistel vaipa jalge alt ära ei tõmba? Võiksin ju küsida vastu, miks metsatöösturid pole sentigi panustanud loodusturismi ettevõtmistesse?
Me kõik mingil moel panustame! Ning alati ei jõuta suurt pilti vaadates välja ühe asjani - RAHANI. Sinna, kuhu vastaja ikka ja jälle jõudis. Kõik ei ole siin ilmas ÄRI! Ja just sellest ei saa metsamajandajad sageli aru! Nagu ei saa ka aru sellest, et küllap oleks turistil ka soovikumetsas midagi vaadata!

".... Linnainimene käib samuti metsas harva, aga tema ei tea, mis metsas toimub. Tema kokkupuuted loodusega on juba nii harvad, et ta enam ei oska seoseid näha.
Minu arvates on neis propagandistides puhtakujulist kadedust. Seda on märgata näiteks tselluloositehase vastases võitluses. .....
...käis Hiiumaal üks ameeriklasest metsamees..... muu hulgas ütles, et ühe päeva nädalas käib rohelistega kohtus. Meid see väga üllatas. John aga ütles, et rohelised on need inimesed, kes on vähe informeeritud, aga tahavad otsustada. Võimuiha ja tahtmine otsustada kellegi teise ja tema vara üle. 
.... Aga hirm on, mis paneb mõtlemisvõime kinni. Kelle vastu nad sõdivad? Mulle tundub, et minu vastu. Mitte otseselt, kuid selles mõttes, et eraomandi vastu".".

Tüüpiline? On jah! Ongi kõik vastalised pandud ühte patta. Ei mingit eristamist, et linnainimeste hulgas võib olla loodusharidusega inimesi või et paljud neist on suure osa oma elust veetnud looduses. Samamoodi võiks ju väita, et metsamehed ei oska seoseid näha, sest nad on suure osa oma elust käinud ringi vaid sae ja kirvega!?
Siinkohal olen nõus selles, et meie roheliste hulgas on kindlasti võimuahneid ja hoolimatuid inimesi, kes püüavad endast jätta teistsugust muljet. Nagu ka mitmed loomakaitsjad, kes püüavad minna seadusevastaste tegudeni, näitasid hiljuti ka osa hõberemmelga kaitsjatest, et ampluaa on ääretult lai. Igasugused sulelised ja karvased võivad trügida esiritta, tehes sellega ehk hoopis karuteene looduskaitsjate mainele. Rohelised peaks pigem olema just sellised, kes on koostöö mootorid ja püüavad leida lahendusi. Nii metsatööstureid mõistes kui osutades muuhulgas ka seaduste puudustele ning bürokraatia vohamisele. Ka seal, kus kohati ehk looduskaitse- ja hoialadel ollakse vahel ehk liiga jäigad. Tegelema asjadega sisuliselt ja kõikehõlmavalt.

Kuid kaugeltki KÕIK ei ole need, kes on kadedad ja võimuahned. Enamus ei ole! Ning enamus pole ka metsatööstuse vastu laiemalt, vaid hoopiski ÜLE PIIRIDE MINEKU VASTU! Kuid seal, kus kõneleb RAHA, ei suudeta näha ei seoseid ega tajuda "vastaliste" erinevusi. Hoopiski ollakse kahel käel selle poolt, et tuleks see tselluloositehas ja veel sada! Sest me elame ju metsavööndis ja peame vähendama raievanust ja ei tohi (oma vara puhul) soovidagi, et meil oleks õigus pidurdada raiet, kui see kasvab suuremaks kui on juurdekasv! 

Aga, austatud Aira, miks on Sul hirm? Selline, mis on mõtlemisvõime kinni pannud? Miks ma seda arvan? Sest Sa ei ole aru saanud, mille VASTU ja mille PÄRAST sõditakse!

".... Loodusturismipropageerijad on viimasel ajal ühe hollandlase arvamust, nagu raiutaks Eestis metsa liiga palju. Mulle ei avalda see jutt üldse mõju. Sest mida me näeme Hollandis - oma maal nad majandavad intensiivselt, kuid meile tulles tahavad saada tasuta võimalusi".

Kuidas jõuda hollandlase arvamuse järeldusele, et nad ikka midagi TASUTA tahavad? Ehk on asi hoopis milleski muus? Ehk hollandlased teavad, millest NAD ILMA JÄÄNUD? Nagu nad teavad, ka seda, kui röögatult kallis on hiljem loomuliku looduskeskkonna taastamine? Soode taastamise näitel? Mind MÕJUTAB selline arvamus küll! Sest oskan tulevikku ette kujutad, sellist, kus on RAHA mõjul vaja veel rohkem RAHA, et inimväärne keskkond taastada. Loodusele anda tagasi see, mille me võtame. Ehk hollandlane näeb ka ja hoopis HOIATAB meid ahnuse ja rumaluse eest? Sest ahnete inimestega on tõesti raske toime tulla, nagu ise oma intervjuus ka ütled! Ja olen nõus ka sellega, et kui ei saa aru teise inimese käitumisest, siis vaata tema vajadusi. Seega kordaksin veel kord, et raha ei ole peamine. Vajadused INIMESEL on palju suuremad, kui ehk veel pole märganud.

Aga soovitan igal inimesel, kel vähegi looduse vastu huvi, osta ka ajakirja "Eesti Mets" ning lugeda. Enese kurssi viimine erinevate vaatenurkadega tuleb alati kasuks. 


Vääveltorik. Noorelt söödav. Loodusturismi osa? 

***************************

Ehk peaksin kommenteerima ka seda? Ei tea, kas jaksan. Huvitav oleks aga teada, kuidas erametsaomanikud suhtuvad lindudesse-loomadesse, keda hakatakse tapma mõttetul kiirrraudteel? Kas ÜLDSE ollakse oma arvamust välja öelnud RB ja sellega kaasneva metsaraie kohta? Raie, mis on liiga suur, sest kiirused on,liiga suured?

Kindlasti võiks aga arvamusloo autor rahalugemise kõrvalt viia ennast kurssi sellega, et väga paljud linnud kasvatavadki üles kaks- või lausa kolm kurna! Ning see, et kellelgi on aega uusi lapsi sünnitada, ei tähenda, et esimestest ei peaks HOOLIMA! Vaid hoolima peaks sellest, et võimalikult paljud linnulastest kasvaks suureks!
(Ja siin pole õigustuseks ka viited maanteedele ega kassidele).


*****************

05. 07. 17.

Värske mure suhtlusmeediast. Mõtlen siin Mart Eriku suhtumisele ja ükskõiksus tekitab raevu....

Ja kas raierahu ei peaks tõesti olema pikem kui praegu on?


Foto: Anna-Maria Veidemann-Makko


***********************

06. 07. 17

Vahel (emotsionaalsemal või rohkem hinge puudutava teema puhul) suhtlusmeedias tekib mul üks "naks". Kui keegi kommenteerinud natuke pikemalt ja/või kommentaaris mitu mõtet või siis tekib arutelu/vaidlus, siis loen sealt esimese-teise lause ja hakkan juba vastama. Aga loen lõpuni ja ka vastan iga nüansi suhtes. Ega see võib olla kõige õigem polegi, sest peaks ju ikkagi süvenema ja siis mõtlema ja siis vastama.

Aga ega ma pole ainuke. Sain üpris kurjasti riielda selle loo peale ja see toimus täpselt samamoodi Peale paari-kolme (vastu)lauset või mõtet tulid vastused riburadapidi. Täpselt nii, et tõenäoliselt minu vastustesse ei süvenetudki. Võib olla jäi osa neist isegi lugemata. Ise püüan seda igal juhul vältida, et vastuse saaks iga väide või küsimus. Lõpuks kipub vahel aga lappama minema....

Ehk on ikkagi mittearusaamise kõrval ka probleemiks süvenematus? Noh, nagu eksminister Pomerantsilgi!? Üpris tõenäoline. Ja mida vähem süvened, seda vähem ju saada aru!? Sellessamas "Eesti Metsa" numbris oli veel Mari Kartau lugu "Viis põhjust paanika lõpetamiseks". Pikk ja natuke lohisev ning veidi segaminipaisatud. Aga siiski üldjoontes mõistlik.

... Tõejärgsele ajastule omaselt on sisuline arutelu tagaplaanil ja tooni annab must-valgest maailmapildist lähtuv emotsionaalne paanika Paanikaseisundis tehtud otsused ei pruugi aga kõige adekvaatsemad olla.

No umbes samasugune "paanika" kipub olema sageli mitte "vastaste" poolel, vaid ikka ka teisel, metsamajandajate poolel. Seda tõestas ka eelpoolmainitud vaidlus. Kuigi olen muide öelnud korduvalt seda, et ma ei püüa kunagi odavat populaarsust, ei muidu ega ka selle loo juures, siis ometi just see lahmiv süüdistus mulle korduvalt kaela sadas. Paanika? Kas on põhjust? Ju siis on. Küllap emotsionaalsuse laviin, mis aina kasvab, hirmutab. Hirmust oligi ju eelmiseski loos juttu. Mari kartau jutt on teatud määral nagu selle jätk, mis püüab teemat lahata.

Küll aga hakkab ka Mari Kartau kohe tembeldama ja süüdistama. Süüdistades selles ikkagi vastaspoolt. Teise silmis näed pindu, enda silmis palki ei näe? Muide, palgivirnu näevad aga enamus neist, kes vastaspoolelt sõna võtavad. Ja nad ei ole, kordan, ei ole palgikoormate vastu!



Igas Mari Kartau väites on terake tõtt. Jah, sõimu esineb iga olulise teema vaidlustes ja seda ei saa kuidagi õigustada. Küll aga tasub mõelda, miks minnakse sageli emotsionaalseks? Ehk seepärast, et vastaspool ei saa aru? Mitte ainult nn vastased ei saa aru, vaid ka metsamajandajad ja nende taustajõud! Aga sellest peabki esimesena aru saama, et olla üle, olla targem, olla õpetaja! Muide, aktiivsed kodanikud on väga olulised ja mida rohkem mingi rahva jaoks oluline teema kõlapinda leiab, seda rohkem neid aktiivseid kodanikke rahva hulgast "välja tuleb". Ja see ongi hea! Miks siis rahvast süüdistada?


Siin muidugi Mari Kartau võiks öelda, et lausa valetab. Raielanke märgata nii pool, viis kui kümme aastat tagasi. Kuid loomulikult ei olnud ühelgi neist aegadest lanke nii palju kui täna. Mets võib olla taastuv loodusvara, aga see ei taastu ei poole, viie ega kümne aastaga. Nii et see on täiesti loomulik, et mida rohkem lanke tekib ehk siis "auke" metsadesse, seda suuremaks ja valjemaks see lärm läheb. Eriti kui pole vastuseid, pole kindlustunnet ja selgelt on näha, et sellise tempoga ongi suurem osa Eestist lage (ma ei räägi siin kaitsealadest) paarikümne aasta pärast. Siis, kui paarkümmend aastat tagasi tekkinud lankidel ei ole veel raieküpset metsa. Ja lausa 40 a pole! Või on paarikümne aasta pärast raieküpseks seadustatud 40 a mets? 

Nii et neid märkajaid on olnud kõik need kümme aastat. Kuid kümne aasta jooksul on märgatud veel ühte olulist asja. Pidevat lobitööd selle nimel, et raiuda saaks aina rohkem! Näiteks PIDEV jutt sellest, et meil lubab juurdekasv raiuda palju rohkem!!! See on sulaselge (vale)propaganda ja nagu metsamajandajad (ja töösturid) teavad, siis siis palju kisa vähe villa, väga palju kisa, palju rohkem villa! Ning kas sellise kümne aasta järel peaks rahvas hoopis aina vaiksemaks jääma? Rahvas ei ole nii loll, nagu püüate väita! Nad loevad ka argumenteeritud vastuväiteid, mõned rohkem, mõned vähem.

Ning unustada ei tohi ka seda, et eestlane ongi pika vinnaga, pikatoimeline lontkõrvaline (nagu M-Klubis öeldi). Ja algul ehk elataksegi asju enda sisse ja alles tasapisi, kui teema muutub aina popimaks, tullakse ka oma hingevalu välja elama. Metsamajandajad ei tea, mis asi see hingevalu on? Raske juhus.....

(Tegelikult ma usun, et ka metsamajandajatel on omad hingevalud, oma metsas ja oma puude juures. Kuid aru tuleb saada, et seda on ka teistel. Mitte neid süüdistada niisama kisamises. Kui ei saa aru, võib ka hingevalust arusaamine olla vildakas...)



 See, et tundub, ei ole alati päris. Kardan, et sel ajal, kui meil on neid, kes küll karusloomakasvatuse tahaks täiega ära keelata, pole peaaegu üldse neid, kes tahaks KOGU metsamajandamist ja -tööstust ära keelata. Miks sellise demagoogilise arvamusega üldse välja tulla? Et laimata vastaspoolt?

Küll saab nõustuda raudselt sellega, et asju tulebki teha läbimõeldult. Kuid see ei tähenda, et ilmtingimata tasapisi. Just otsuste koha pealt. Selged visioonid peavad olema ja sellest lähtuvalt ka kiired otsused. Kasvõi selleks, et sedasama liisingmakseid nõudvat metsatehnikat liiga palju ei muretsetaks. Ikka tasapisi, mitte lootes aina kasvavat valdkonda ja suuremat tulu. Tulu on vaja küll....


.... aga ma tahaks väga Mari Kartault küsida, kui palju on meil väga pikaajalise tradistiooniga firmasid? Ning teoreetiliselt, mis juhtuks siis, kui järsku oleme ajas, kus drastiliselt väheneb puidu kättesaamise võimalus ja järsku on tööd tõepoolest VÄGA vähe? Minul küll ei ole raske uskuda, et siis needsmad ettevõtjad panevad pillid üpris kiiresti kotti, müüvad metsatehnika (kasvõi välismaale) ja elavad oma pensionisäästudest! Ma ei räägi töölise pensionist, vaid ikka tselluloositehaste vm pealt teenitud suurest kasumist
Täpsustan, ei ole minul kahju, kui teenitakse. Et vältida koheseid süüdistusi, nagu oleksin ma tööstuse vastu ja raske tööga teenitu vastu!

Ah et paanikaks pole ka siis põhjust? See meenutab Mart Eriku uskumatut juttu. Kui surevad su pojad, pole ju hullu? Kui ootamatult ja drastiliselt hääbub mingi valdkond, pole ka hullu? Peale meid tulgu või Nauru?


Tõenäoliselt siin ongi mingi osa kollektiivset süütunnet. Ainult, et osad inimesed püüaks seda justkui vaistlikult ennetada, osad ei tunne mingit süüd ja osad püüavad väita, et süüdi süütunde tekkimises on hoopis need, kes tahaks, et mingit süütunnet ei oleks. Eesti metsa ja metsaelanike ees!



pühapäev, 2. juuli 2017

Mooste.


Põlvast Moostesse saab bussiga kenasti. Peaaegu kenasti.










Aga raudteejaama buss ei läbi. Ja rongi ajaga ei sobi.






Keegi musta trabandiga pidi foori juures ikka bussist mööda sõitma, hiljem aga jäi jalgu koperdama. Mõni (töö)veok aga ei pea foori millekski.










Ujuma? Tänan, ei, minu jaoks polnud ilm see...




Mooste järv. Vesikuppu oli palju.





Mürkputk?



Kaelus-penikeel?







Vääveltorik. Noorelt pidi söödav olema. Kohaliku söögikoha menüüs ei olnud....







Väike-kirjurähn.


Aga Mooste on tõesti vägev koht.

























Lihtsamat viiti majutuskoht.













Näha roo-loorkulle, kitsi ja lihtsalt ilusat maastikku.



















































Veel vääveltorikust pilte.




Puugipask?







Muidugi võiks tühjaksjäänud kohtadele alleel uued puud istutada....